26 aastat Kurski tragöödiast: 23 meremeest jäid Barentsi meres asjatult päästmist ootama

Täna möödub 26 aastat Venemaa tuumaallveelaeva Kursk hukkumisest Barentsi merel, kus 23 plahvatust üle elanud meeskonnaliiget jäid ootama päästmist, mis kunagi ei saabunud. Tragöödia sai tollasele Vene võimule esimeseks tõsiseks proovikiviks, kui ametnike viivitused ja desinformatsioon said saatuslikuks allveelaeva ahtrisse lõksu jäänud meestele.

Barentsi merel uppunud tuumaallveelaeva Kursk katastroofist möödub 26 aastat. Plahvatused ei lõpetanud koheselt kõigi pardal viibinute elu, kuid tõid kaasa rahvusvaheliselt tuntud päästeoperatsiooni ebaõnnestumise, mis paljastas tollase Venemaa juhtkonna suutmatuse ja kinnise suhtlusstiili.

Meeskonna viimane lootus

Allveelaeva üheksandasse sektsiooni ahtrisse kogunes pärast plahvatusi 23 meeskonnaliiget. Nende hulgas oli kaptenleitnant Dmitri Kolesnikov, kelle kirjutatud viimane teade andis maailmale teada nende saatusest: „Kell on 13.15. Kogu personal 6., 7. ja 8. sektsioonist on liikunud 9. sektsiooni. Meid on siin 23. Langetasime sellise otsuse pärast õnnetust. Mitte keegi meist ei saa enam pinnale tõusta.“

Need read on jäänud ajalukku kui tunnistus sellest, et veel tunde pärast katastroofi oli laeva tagaosas ellujäänuid, kes ootasid meeleheitlikult abi. Päästetööd aga venisid ning ametlikult jagatud info oli sageli vastuoluline või vale. Vladimir Putin, kes oli sel ajal oma ametiaja algusjärgus, seisis silmitsi esimese suure avaliku kriisiga, kus hukkunute omaste teadmatus ja rahvusvahelise abi tõrjumine tekitasid teravat kriitikat.

Riiklik vaikus ja tagajärjed

Ehkki allveelaev oli merepõhjas, valitses maapinnal segadus. Ametnikud lükkasid pikalt edasi väliste päästemeeskondade kaasamist, mis oleks võinud anda ellujäänutele võimaluse. Vene võimude kinnine hoiak ja püüe sündmuste detaile varjata süvendasid perekondade kannatusi, kes pidid ootama vastuseid ajal, mil lootus meeste elusalt päästmiseks kustus iga mööduva tunniga.