25 aastat Tartus lahenduseta püsinud kolmikmõrva uurimine lõpetati ootamatult

2001. aasta aprillis Tartus toime pandud jõhkra kolmikmõrva uurimine on ametlikult lõpetatud, hoolimata sellest, et hiljutine DNA-analüüs pakkus juhtumis lootustandvaid vihjeid. Lähedased ja ohvrite esindajad on pettunud, et vaatamata uutele võimalustele otsustas prokuratuur menetluse sulgeda.

Tartus 2001. aasta aprillis hukkunud kolme inimese tapmisjuhtum on taas fookuses, kuna prokuratuur on lõpetanud uurimise vaatamata sellele, et hiljutine DNA-analüüs andis uurijatele kaua oodatud niidiotsa. Veerand sajandit lahenduseta püsinud kuritegu, mis toona raputas avalikkust oma külmaverelisusega, on jätnud ohvrite lähedased vastuseta küsimustega jäetud, miks uurimine sellisel moel katkestati.

Toona kaitseväe ohvitser Urmas Aal, üliõpilane Tiina Lätt ja nende tuttav Elmo leiti 2001. aasta 15. aprillil Tartu Põllu tänava korterist surnuna. Juhtum, mis sai tuntuks hukkamisstiilis sooritatud kuriteona, püsis aastakümneid lahendamata. Sündmuskohalt puudusid võitlusjäljed, kuid korterist olid kadunud väärtuslikud esemed ja võtmed, mis varastati vahetult pärast tragöödiat.

Uued tõendid ei viinud lahenduseni

Aastakümneid "pime" olnud toimik sai paar aastat tagasi ootamatu pöörde, kui prokuratuur tuvastas DNA-materjali, mida peeti juhtumi lahendamise seisukohalt paljulubavaks. Riigiprokurör Mari Kartau on tunnistanud, et tegemist on juhtumiga, mis jääb uurijate hinge kripeldama, kuid sellest hoolimata otsustati kriminaalmenetlus sulgeda. Prokuratuuri otsus on tekitanud ohvrite lähedastes küsimusi menetluse otstarbekuse ja põhjalikkuse kohta.

Ohvrite lähedased, sealhulgas Urmas Aali ema Valeria Aal ja õde Andra Aal, on väljendanud sügavat nördimust uurimise lõpetamise pärast. Kannatanute esindaja Relika Alliksaar Williams on avalikult seadnud kahtluse alla, kas ametiasutustel on tegelikult tahtmist seda juhtumit lõpuni lahendada, arvestades, et tegemist on ühe Eesti viimaste aastakümnete kõige müstilisema kuriteoga.

Tollal keskkriminaalpolitsei erigruppi juhtinud ametnikud meenutavad, et korteris puudusid igasugused märgid tavalisest röövimisest või spontaansest olmetülist. Professionaalne käekiri, summutiga relva kasutamine ning kuritööpaiga põhjalik puhastamine viitasid pigem etteplaneeritud hukkamisele kui juhuslikule vägivallateole. Hoolimata aastatepikkusest uurimisest pole seni õnnestunud tuvastada, kes korterisse tungis ja miks kolm noort inimest toona elu kaotasid.