20. augusti vastuvõtt peaks Tallinna lauluväljakul toimuma

Tallinna Kadrioru roosiaias peetav taasiseseisvumispäeva vastuvõtt on liiga piiratud üritus, mis võiks toimuda rahvale avatud Tallinna lauluväljakul. Selline muutus rõhutaks, et iseseisvus on kõigi eestlaste saavutus, mitte kitsa ringkonna privileeg.

Igal aastal 20. augustil vaatame pilte Kadrioru roosiaia vastuvõtult. See on pidulik, kuid paratamatult eksklusiivne üritus, kuhu pääsevad vaid vähesed väljavalitud. Samas tekib vältimatu küsimus: miks me hoiame riiklikult tähtsat päeva nii kitsastes piirides, kui vaid kilomeetri kaugusel asub Tallinna lauluväljak, mis on loodud mahutama kogu rahvast?

Iseseisvuse taastamine ei olnud ühe väikese seltskonna projekt. See oli sajanditepikkune püüdlus ja 1980ndate lõpu ning 1990ndate alguse massiline rahvaliikumine. Hirvepark, fosforiidisõda, Balti kett ja öölaulupeod, need sündmused kandsid endas sadu tuhandeid inimesi. Vabadus ei tulnud kabinettidest, vaid tänavatelt ja laululavalt. Kadrioru roosiaia piirdeaedade taga tähistamine loob aga mulje, nagu oleks riiklik iseseisvus vaid institutsionaalne kokkulepe.

Tallinna lauluväljak on kõige loogilisem ja sümboolsem koht sellise aastapäeva tähistamiseks. See on paik, kus rahvas on end läbi ajaloo ühtsena tundnud. Kui riik soovib tõeliselt tunnustada vabaduse hinda, peaks see olema elamus, mida saavad vahetult jagada kõik inimesed, mitte ainult kutsutud külalised.

Praegune mudel eraldab võimu rahvast ajal, mil ühtsus on kriitilise tähtsusega. Avatud kontsert, kus saavad esineda muusikud ja kus igaüks on oodatud, annaks hoopis teistsuguse signaali. See ei oleks enam kinnine ametnike koosviibimine, vaid tõeline rahvapidu, mis tuletab meelde, et Eesti riik kuulub meile kõigile.