19. sajandi USA meditsiinis valitses ohtlik müüt: arst Mary Putnam Jacobi tõestas vastupidist

19. sajandi Ameerika Ühendriikide meditsiinis levinud eksiarvamus võrdsustas naiste menstruatsiooni loomade innaajaga, propageerides voodirežiimi. Arst Mary Putnam Jacobi kummutas selle teooria ulatusliku uuringuga, näidates, et naise keha on võimeline aktiivseks eluks ka menstruatsiooni ajal.

19. sajandi Ameerika Ühendriikides valitses meditsiiniringkondades kinnistunud arvamus, et naiste menstruatsioon on võrreldav loomade innaajaga, mistõttu vajavad naised sel perioodil täielikku voodirežiimi. Arst Mary Putnam Jacobi vaidlustas selle seisukoha oma uurimustega, tõestades, et naise keha toimimine on iseseisev füsioloogiline protsess, mitte patoloogia.

Arstide ekslikud teooriad

Tol ajal väitsid mõjukad günekoloogid, sealhulgas Augustus Gardner, et menstruatsioon on samaväärne koerte või sigade innaajaga. Arvati, et emakas on sel perioodil patoloogilises seisundis. Washingtonis tegutsenud günekoloog dr A. F. A. King soovitas naistel teismeeas abielluda, et «ravida» menstruatsiooni rasedusega, mida ta pidas emaka ainsaks tervislikuks funktsiooniks. See arusaam tekitas ühiskonnas hirmu naiste töövõime ja vaimse tervise pärast, luues müüdi nõrgast naisest.

Uuring tõi selguse

Mary Putnam Jacobi kogus andmeid naistelt üle Ameerika Ühendriikide, paludes neil kirjeldada oma tervislikku seisundit ja igapäevast füüsilist aktiivsust. Statistika näitas, et märkimisväärne osa vastanutest ei tundnud menstruatsiooni ajal mingeid valusid. Jacobi leidis, et valu ja kurnatus ei pruugi tuleneda bioloogilisest paratamatusest. Ta sõnastas menstruatsiooni kui rütmilist toitainete vahetusprotsessi, mis on sama loomulik kui hingamine või seedimine.

Harvardi ülikooli korraldatud teaduskonkursil võitis Jacobi anonüümselt esitatud töö auhinna. Auhinna kättesaamisel selgus, et võitja on naine, mis oli tolleaegses akadeemilises maailmas märkimisväärne sündmus.