19 aastat kestnud uuring: istumine pole aju vaenlane, kui teed seda õigesti

Uus pikaajaline teadusuuring kukutab laialt levinud müüdi, et istuv eluviis on iseenesest dementsuse riskitegur. Uuringu kohaselt pole otsustav mitte istumine ise, vaid see, kuidas ja millises kontekstis inimene istub.

Aastakümneid on tervishoiueksperdid võrrelnud pikaajalist istumist suitsetamisega ning hoiatanud, et istuv eluviis suurendab oluliselt dementsuse riski. Nüüd on aga 19 aastat kestnud teadusuuring jõudnud üllatava järelduseni, mis seab selle harjumuspärase hoiatuse kahtluse alla.

Uuringu tulemused viitavad sellele, et istumine ise ei ole aju peamine vaenlane. Teadlaste sõnul on olulisem tegur see, kuidas inimene istub – kas vaimselt aktiivses tegevuses, nagu raamatu lugemine või töötamine, või passiivse meelelahutuse, näiteks televiisori vaatamise ajal. Just tegevuse iseloom, mitte istumine kui füüsiline asend, näib määravat aju tervise pikaajalise mõju.

See avastus toob kaasa olulise muutuse selles, kuidas inimesed peaksid oma igapäevaseid harjumusi hindama. Selle asemel et kinnisideeks muutuda sammuloendurite ja sagedaste istumiskatkestuste pärast, võiks tähelepanu suunata sellele, milline on istumisel tehtava tegevuse vaimne intensiivsus. Passiivne ekraanivaatamine ja aktiivne lugemine mõjuvad ajule täiesti erinevalt, isegi kui füüsiline asend on identne.

Teadlased rõhutavad siiski, et füüsiline aktiivsus jääb tervise seisukohalt oluliseks ning uuringu tulemused ei anna luba täielikult loobuda liikumisest. Pigem täiendavad need leiud varasemat teadmist ning annavad selgema pildi sellest, millised tegurid aju vananemist tegelikult mõjutavad. Uuring on teadusringkondades tekitanud laialdast arutelu ning eksperdid ootavad täiendavaid uuringuid tulemuste kinnitamiseks.