1739. aastal Tallinnas ilmunud Piibel pani aluse eesti kirjakeelele

1739. aastal trükitud esimene täielik eestikeelne Piibel oli enamat kui religioosne tekst, see ühtlustas kirjakeelt ja sai hariduse nurgakiviks. Anton Thor Helle juhitud vaimulike komitee töö mõjutas otseselt eesti rahvusliku identiteedi kujunemist.

1739. aastal Tallinnas trükitud esimene täielik eestikeelne Piibel tähistab murdepunkti eesti rahvusliku identiteedi kujunemises. See teos ei piirdunud vaid usulise sõnumi vahendamisega, vaid tõi kaasa keelelise standardiseerimise, mis pani aluse hilisemale kirjakeelele.

Kirjakeele ühtlustamise vajadus

Piibli valmimine oli aastakümneid kestnud vaimulike jõupingutus, mida vedas Jüri koguduse õpetaja Anton Thor Helle. Tolleaegne eesti keel oli tugevalt killustatud põhja- ja lõunamurdeks, mistõttu puudus ühtne kirjaviis. Helle juhitud komitee ees seisis väljakutse luua terminoloogia abstraktsemate mõistete jaoks, mis talupojakeeles seni puudusid. Tõlkijad tuginesid saksa- ja ladinakeelsetele alustekstidele, kuid püüdlesid loomuliku eestikeelse väljenduse poole.

See protsess muutis eesti keele staatust, tõstes selle talupojakeelest väärika kultuurkeele tasemele. Piibli levik trükisõnana võimaldas vaimulikel ja köstritel kehtestada ühtlasemat õigekirja, mis aja jooksul kinnistus ka asjaajamis- ja ilukirjanduskeeles.

Haridus ja lugemisoskus

Piibli mõju hariduse edendamisele oli otsene. Kuna 18. sajandil oli lugemisoskus seotud usulise kasvatusega, kujunes Piiblist paljudes peredes praktiliselt ainus kättesaadav õpik. Konfirmeerimiseks vajalik lugemisoskus sundis nii vaimulikke kui ka kogukondi panustama kooliõpetusse. Lugemisoskus muutus sotsiaalseks kapitaliks, mis avas uksi eneseteostuseks.

Lisaks praktilisele keeleõppele pakkus Piibel vaimset tuge. See andis eestlastele tunde, et nad kuuluvad võrdväärse liikmena kristlikku kultuuriruumi. 19. sajandi rahvusliku ärkamisaja ajal sai Piibel üheks tugisambaks, millele toetudes arendati edasi eestikeelset teadust ja kirjandust. Teose tekstid, metafoorid ja õpetussõnad imbusid rahva kollektiivsesse mällu, ühendades erinevaid sotsiaalseid kihte ühtseks kultuuriruumiks.