14. sajandi laev Lootsi tänavalt valmis suures osas Leedu rannikul

Tallinna sadama lähistelt 2022. aastal leitud 14. sajandi puitlaeva, nn Lootsi tänava koge, üksikasjalik puiduanalüüs näitab, et laeva kere ehitati peamiselt Leedu rannikul aastatel 1370-1374. Tartu Ülikooli, Eesti Meremuuseumi ja Kopenhaageni teadlaste dendrokronoloogilised uuringud selgitasid nii laeva päritolu kui ka ehituslugu.

Tallinna sadama lähistelt 2022. aasta kevadel leitud keskaegne laev on andnud teadlastele ootamatult täpse pildi oma teekonnast. Uue kontorihoone vundamendi kaevamisel kopa ette jäänud koge, mida tuntakse Lootsi tänava leiuna, on nüüd puiduanalüüsi abil oma saladused avaldanud.

Leedu tamm, Tallinna viimistlus

Tartu Ülikooli, Eesti Meremuuseumi ja Kopenhaageni teadlased uurisid telgi all hoitud vraki puitdetailide aastarõngaid. Tulemused osutasid selgele geograafilisele loogikale: laeva kere alumise osa ehitamiseks langetasid laevameistrid Leedu rannikualadel tammi kahel järjestikusel talvel, 1370. ja 1372. aasta vahel. Laeva ülemised osad, sealhulgas kambüüs, valmistati 1373.-1374. aasta talvel raiutud puidust.

Laeva pardal lebas ka lahtiseid puitdetaile, mis olid tehtud samast hilisemast talvest pärit puudest, kuid need puud kasvasid juba Tallinna lähiümbruses. Leedus ehitamist alustanud laev seilas seega põhja poole ja sai viimase viimistluse kohalike meistrite käe all.

Nõrk puit, nutikas lahendus

Uuritud laevalaudadest ligi veerandil esines nn kuurõngaid, heledamaid puidukihte, mis tekivad, kui tugev pakane või murdunud oksad puud kasvuperioodil kahjustavad ja kude ei muutu piisavalt tugevaks. Avamerel seilava laeva kereplangu jaoks on selline materjal riskantne.

Meistrid leidsid lahenduse: kohtadesse, kus välimistel laevalaudadel jooksid nõrgad kuurõngad, kinnitati siseküljele tugevdavad lisaplangud. See hoidis kere lagunemise ära. Teadlaste hinnangul oli Lootsi koge uppudes võrdlemisi uus, laevakerel puuduvad märgid suuremate parandustööde kohta.

Rotid laeval, teadlased ajakirjas

Ehkki laeva eluiga jäi lühikeseks, olid seal oma koha leidnud laevarotid, uppumiseks valmistunud alusel pesitses uurijate sõnul arvestatav rotiasurnik.

Avastused avaldatakse ajakirjas Dendrochronologia.