Vene sõjavägi seisab surmakultuuris — Ida-Ukraina konflikt muutub pikaks

Vene sõjakultuuri uurija Joris Van Bladel analüüsib Venemaa sõjaväe psühholoogilist ja organisatoorset struktuuri. Tema arvates peaks läänemaailm kutsumisest prognooside tegemise asemel keskenduma sellele, kuidas Moskva jätab sõdimist jätkamast.

Sotsiaalteadlane Joris Van Bladel, kes uurib Vene sõjakultuuri ja sõjaväe psühholoogilisi norme, pakub kriitiliselt teistsugust perspektiivi konfliktide ennustamisele. Tavapäraste analüüside asemel, mis katsuvad määrata Moskva režiimi kadumise tähtaegu, peaksid ekspertteadlased käsitlema fundamentaalset küsimust: millised on need mehaanismid ja ressursid, mis lubavad Venemail jätkuvalt sõjakirjeldusi puhta jõu abil lahendada.

Van Bladeli uuringud näitavad, et Vene sõjaväes valitsev kultuur erineb märkimisväärselt läänelihtsa käsitusest. Institutsionaalsed normid, käskjuhatus ja hierarhiastruktuur on ehitatud sellisele alussele, mis näeb sõdurite ohvreid kui strategiakavandi tavapärast hinda. Selline mentaliteet võimaldab sõjaväel toime tulla kaotustega, mis lääneriigid pidaksid poliitiliselt talumatatuks.

Konflikti Ukrainas pikendamise põhjuseid tuleb otsida süsteemsetest teguritest, mitte üksnes juhtkonna otsustest. Venemaa sõjaline jätkamine sõltub ressursside kättesaadavusest, tootmismahtudest ja välispoliitilisest toest. Analüütikud peaksid fookuse nihutama: asemel "millal Venemaa alistub" peaks küsimus olema "millal Venemaa ressursid otsa saavad".

Van Bladeli tõdemus pakub pikka perspektiivi sõjale, mis näib olevat pikaajalise vastasseisu jaoks seadistatud. Läänele jääb ülesanne hoida Ukraina vastupanuvõimet täiendava materiaalseks ja tehnoloogilise toega, et kõrvaldada Moskva võimalus sõdida endiselt.

Vene sõjakultuuri sügavam mõistmine aitab realistlikumalt tõmmata joone vajalike ressursside ja ajahorisondi vahel, mida lääneriigid Ukraina toetamise jätkamiseks peavad kavatsustuses pidama.