Vanglarendilepingu tegelik hind võib Eestile kallis maksma minna

Ekspertide arvates on Rootsiga sõlmitud vanglarendilepingus palju ebaselgusi. Kuigi Rootsi on lubanud katta kõik lisakulud, jääb arusaamatuks, millistel eeldustel rahastamisprognoos tugineb ja kas Eesti ühiskond saab sellest tegelikku kasu.

Rootsiga sõlmitud vanglarendilepingu tingimused tekitavad õiguspoliitika asjatundjates kasvanud muret. Kuigi lepingus antakse lubadustel, et täiendavad kulud jäävad Rootsi makstu, on ebaselge, millistel konkreetsetel eeldustel lepingu rahastamise prognoosid tuginevad.

Ekspertide arvates peaksid Eesti otsustajad olema palju kriitilisemad selle suhtes, kuidas tegelikud vanglapidamise kulud kujunema hakkavad. Senini on mitmed olulised küsimused jäänud vastamata: millised on reaalsed operatiivsed kulud, kuidas jagunevad vastutused kriisiolukordades ja millised on pikaajalised finantskohustused.

Sarnaselt teiste riikide kogemustele võib algne hinnakiri olla liiga optimistlik. Kui päriselt kulustavad operatiivsed protsessid rohkem, kui praegustes kalkulatsioonides ette nähti, võivad lisakulud jääda Eesti maksumaksjate kanda.

Kõige olulisem küsimus on siiski, kas see lahendus tegelikult aitab Eesti õigusriigist edasi. Vanglapidamise väljasurutamine ei ole õigusriigi tugevdamine, vaid vaid kuluoptimeerimine. Tõeline lahendus nõuaks uuemate ja õiglasemate seaduste loomist ning karistuste süsteemi reformimist.

Eesti peaks hoolikalt kaaluma, kas rendilepingu allkirjastamine on parim viis kasutada piiratud ressursse. Võib-olla oleks targem investeerida kodumaiste alternatiivide ja rehabilitatsiooniprogrammide arendamisse, mis pakkuksid rohkem väärtust nii õigusriigi kui ka ühiskonna jaoks.