Tugiteenuste süsteem ei tööta nii, nagu peaks

Ühiskonnateadlane Helen Penjam kirjutab, kuidas ametliku protsessiga lubatud tugiteenused praktiliselt ei jõua neid vajavatele inimestele. Tema kogemus näitab, et süsteem, mis peaks sujuvalt töötama, on tegelikkuses keerulisem ja ebaefektiivsem.

Eesti tugiteenuste süsteem seisab teoreetiliselt kindlatel jalgedel. Dokumentatsioon on selge, protsessid on määratletud ja ametnikud vastavad teavitamisele viisikalt. Kuid vahel näib, et praline reaalsus lahkneb dramaatiliselt sellest, mida ametlikud vastused lubavad.

Heleni kogemuse kohaselt käivitati taotlus, mis lahkus läbi kõigi etappide. Kuid praktikas osutus see süsteem, milles peaks toimuma loogopedi teenuse korrastamine, hoopis liiga pikaks ja ebakindlaks protsessiks. Kui ametlik vastus soovitab porgandit, kus peaks olema professionaalset logopeedi teenust, siis on midagi fundamentaalselt paigast ära.

Probleem pole seotud ainult ühega-kahe pettumuse juhtumiga. See näitab laiemat mustrit – tugiteenused on olemas paberil, kuid nende jõudmine tegelikult abivajajatele on häiritud. Ametlik süsteem ja tegelik teenuste osutamine toimivad justkui erinevates maailmades.

Eesti peab tegema jõudlus oma tugiteenuste juhtimises. Pole piisav, et süsteem tundub loogiline dokumendis allkirjastatu taustal. Oluline on, et see toimiks päris inimestele, kes abi vajavad.