Tervis ei ole vaid numbrid – rahastamine nõuab teistsugust lähenemist

Eero Merilind väidab, et tervishoiusüsteemi otsene rahastamise sidumine paremuse näitajatega viib süsteemi deformeerimisele. Kui organisatsioonid optimeerivad ainult statistilisi näitajaid, võib tegelik inimese tervis jääda teisejärguliseks.

Tervishoiusüsteemide rahastamise viis mõjutab otseselt seda, millisele tegevusele organisatsioonid ressursse suunavad. Kui raha jaotamine siduda liiga range kujul kindlatele parametritele, tekib süsteemis paratamatuks sihte nihutav dünaamika, kus näitajate parandamine muutub tegelikust patsiendi heaolust olulisemaks.

Sellisest lähenemisest tekkiv paradoks on suhteliselt lihtne mõista. Organisatsioonid on ratsionaalsed käitujad, kes otsustavad ressursse sinna paigutada, kus need annavad kiiresti näha olevat tulemust. Kui rahastamine sõltub konkreetsetest näitajatest, siis loomulikult hakatakse neid näitajaid agressiivsel viisil parandama, isegi kui see tähendab tegelikest probleemidest kõrvalekaldemist.

Tõeline tervis on kompleksne nähtus, mida ei saa täieliselt kajastada üksikute mõõdikute abil. Patsiendi heal käekäigul on rohkem tahkusid kui haiguse statistilisele kõrvaldamisele. Seetõttu on oluline, et rahastamismudel jätaks süsteemile piisavalt paindlikkust ja motivatsiooni käituda inimliku ja holistliku lähenemisega. Muidu riskeerime jõuda olukorda, kus statistika näitab head tulemust, kuid tegelike patsiendi vajadustega arvestatakse ebapiisavalt.