Tehisaru kooli toomise ohud: kas Eesti on liiga kiire?

Arvamuskülalise Jan Willmetsoni järgi kasutatakse Eesti haridussüsteemi tehisintellekti testimiseks massiivsel skaalal, ilma et oleksid selged pikaajalised tagajärjed. Kuigi Eesti on rahvusvaheliselt huvitav katsepolügoon, tuleks õpilaste kaitse riigile esmalt prioriteet.

Tehisintellekti integreerimine Eesti haridusesse on tekitanud küsimuse, kas oleme piisavalt ettevaatlikud uuenduste juurutamise kiirusega. Kuigi väikeriik nagu Eesti ei suuda globaalseid tehnoloogiaettevõtteid oma küsimuste abil muutma panna, kujuneme me ikkagi nende katselaboks, kus uusi lahendusi proovitakse välja.

Probleemiks on, et süsteemsed inimkatsed tehisintellekti haridusrakenduste osas toimuvad sageli ilma piisava teadusliku ettevalmistuseta. Kui teistsuguste ravimite ja meetoditega tuleb läbi viia pikad klinilised uuringud, siis tehisintellekti juurutamisel tundub, et see on teistsugune — võib-olla isegi ohtlikum, kuna mõjub suurele populatsioonile korraga.

Eesti on silmapaistev näide riigist, kus digitaliseerimist peetakse väärtuseks. Samas peaks meil olema julgus öelda, et mitte igale uuendusele pole kohe valmis — eelkõige kui tegemist on meie noorte tulevikuga. Tehisintellekti kasutuselevõtt klassiruumides nõuab erapooletu hindamist ja pikemaajalist strateegia, mitte katsete seeriat, mis võivad õpilastele kahjulikud olla.

Küsimus ei ole tehisintellekti vastane olemises. Küsimus on selles, kas oleme valmis mõistma selle mõjusid ja kas kaitseme piisavalt neid, kelle tulevik selliste otsustega määratakse — meie õpilasi.