Tehisaru ja väikeste keelte säilitamine: kas oleme ette valmis?

Hegle Pärna analüüsib, kuidas tehisintellekt võib ohustada väikeste keelte, sealhulgas eesti keele arengut. Tema arvamuse kohaselt vajavad väikesed keeled tehisaru arengu kontekstis eraldi toetusmekanisme, et säilitada oma koht digitaalses maailmas.

Kaasaegsed tehisintellekti süsteemid trenitakse miljardite sõnadega globaalsetest andmeallikatest, kuid see paratamatult favitseerib suuremaid keeli ja jätab väikesed keeled, nagu eesti keel, marginaalsele kohale. Hegle Pärna tõstatab Reflect.ee veergudes olulist küsimust: kas me teame täpselt, millised riskid kaasnevad tehisaruannustega väikeste keelte kasutajatele?

Tehnoloogia kiire areng on toonud kaasa suurepäraseid uuendusi, kuid samuti tekitanud ebavõrdsust eri keelte vahel. Tehisaru mudelite treenimine on väga kallis protsess ja suurte keelte jaoks on ressursse oluliselt rohkem. Väikesed keeled, kellel on vähem digitaalsetes allikates esindatust, jäävad mahajäämusele ja tehisaru nende keeles funktsioneerib vähem tõhusalt.

Pargi sõnul on lahendus selge: me peame looma eraldi mehhanisme ja toetusstruktuurid, mis aitaksid väikesearvuliste keelte kasutajaid ja nende keele säilimist digitaalajastul. See ei ole ainult tehniline küsimus, vaid kultuurilise päranduse ja keelelise mitmekesisuse säilitamise küsimus.

Väikeste keelte muretsejad üle kogu maailma nõustuvad, et ilma teadliku pingutuseta võib tehisaru revolutsioon tuua kaasa keelte kadumise kiirendamise. Eesti keele osas on see eriti oluline, sest meie ühiskond tugineb keelele kui identiteedi aluspillarale.

Hegle Pärna nõudmine on pragmaatiline: me ei saa lihtsalt loota, et turuväed lahendavad selle probleemi ise. Vaja on poliitilisi otsuseid ja investeeringuid, et tagada, et ka väikesed keeled jäävad relevantsed ja funktsionaalsed teaduse ja tehnoloogia arengus.