Tehisaru ajastul muutub töö teatriks

Ühiskonna puritaanlik töökultus ja ühiskondlike ootuste rõhk loovad olukorra, kus töötajad peavad näitama tegelikust tegevusest erinevat kuvandi. Tehnoloogia arengu ja sotsiaalmeedia mõjuga koos teeb see töökeskkonnas reaalsuse ja välismulje erinevamaks.

Sotsiaalmeedia on juba aastaid kujundanud meie hoiakuid selle suhtes, kuidas mulje võib reaalsusele edetada. Nüüd, kui tehisintellekt muutub töömaailmale järjest olulisemaks, näeme sama trendi ka organisatsioonides ja töökohtades.

Töökultuur, mis ajalooliselt kasvanud välja puritaanlikkusest ja range kuritasust, jätab tänasele tööle jälje. Tööandja ootused ja ühiskondlikud noraalid loovad surve, mille all töötajad ei näita seda, mida tegelikult teevad, vaid seda, mida nende arvates neilt oodatakse.

Tehisaruga käib kaasas uus paradoks: masinaid hakatakse kasutama töö jälgimiseks ja efektiivsuse mõõtmiseks, kuid sama aja jooksul harjuvad inimesed oma tegelikku tööd peitma. Tulemuseks on olukord, kus iga pool näitavad enam näitlevat ja vähem tegelikku tööd.

See lõhe reaalsuse ja kuvandi vahel ei ole pelgalt indiviidide probleem. See kätkeb ohtu organisatsioonide pädevusele ja ühiskonna usaldusele institutsioonide vastu. Kui tehisintellekt harjub andmete pealt õppima, mis sisaldab suurel määral etendust, siis edasi kandub see probleemne loogika ka masinaõppesse.