Õigusriik nõuab selgust: kas seadus on kõigile üheselt mõistetav?

Õigusriigi tugevus seisneb seaduse selguses ja etteaimatavuses. Kui seadused muutuvad haigeks ja nende rikkumise piirid ebamäärased, on oht, et karistusõigus muutub volitatud asutuste omavolilisuse tööriistaks.

Igaüks, kes elab õigusriigis, peab suutma aru saada, millised teod on keelatud ja millised lubatud. See on demokraatia ja õigusvalitsemise alus. Kui seadused on kirjutatud nii uduselt, et isegi juristid ei saa aru, kuidas neid tõlgendada, on midagi valesti.

Probleemi südamikus on lihtne tõsiasi: selgus pakub kaitset. Kodanik, kes teab täpselt, mis on keelatud, saab valida oma tegevuse targalt. Kuid kui seaduse piirid on ähmased ja iga juhtumi peale võib leida erineva tõlgenduse, tekib ebakindlus ja hirm.

Karistusõiguse eesmärk ei ole kunagi olnud võimudele jõu andmine, vaid ühiskonna korda tagamine ja õiguse kaitse. Kui seadus muutub paindlikuks instrument, millega saab otsida rikkumist kust tahes, siis see tööriist hakkab toimima vastupidi – see seab otsustusõiguse asemel ebakindlusele ja suvalisusel.

Eesti peab jätkama jõudu teha seaduste selguse ja üheseltmõistetavuse nimel. Seda eriti siis, kui puutuvad kokku seadus ja jõuametkondade praktiline rakendus. Iga seadus peab olema kõigile nähtav ja mõistetav – see on tingimus, milleta õigusriik ei saa eksisteerida.