Mugavusjälgimine jätkub riigi survel

Andri Rohtla analüüsib Riigikohtu otsust sideandmete osas, mis tema sõnul võimaldab riigil jätkuvalt sideettevõtjaid survestada telemaksu eesmärgil andmete kogumiseks. Autor väidab, et kaheksateist aastat kestnud praktika säilib muutumatu kujul.

Riigikohtu hiljutine otsus sideandmete küsimuses näeb ette, et valdkonna ettevõtjad peavad jätkama sidevahendite kulude jälgimist riigi soovil. Andri Rohtla hinnangul viitab see otsus sellele, et süsteem, mis on toiminud kaheksateist aastat, ei allugu põhiseaduslikkuse kontrollile, vaid jätkab eksisteerimist praeguse süsteemi otsuste alusel.

Mugavusjälgimine ehk andmete kogumisest mitteside eesmärgil tähendab praktikas seda, et riik saab sideteenuseid pakkuvate ettevõtete kaudu teavet kodanike sidekulude kohta. Kogu süsteemi eesmärk on telemaksu ja muude kulude kogumine, mis Rohtla arvates põhjustab tarbijatele lisakulusid.

Autor toob välja, et Riigikohus jättis praeguse korralduse põhisusteemide tasandil muutumatuks, kuigi selles sisalduvad põhiseaduslikud vastuolud on teada. See otsus tähendab, et riik jätkab survet ettevõtjatele, kes peavad mugavusjälgimist rakendama, olenemata selle majanduslikest ja privaatsusega seotud mõjudest.

Rohtla seisukoht toetub asjaolule, et niisugune andmete kasutamine külgneb privaatsusõigustega ja tekitab kohustusi ettevõtjatele, kelle jaoks see ei ole nende peamine tegevus. Riigikohtu otsus aga jätab süsteemi praegusel kujul kehtima, mis tema hinnangul ei ole optimaalne lahendus erinevate pooltega seotud küsimuste lahendamisel.