Kunst kui kompass segases maailmas

Kunstikriitika vaatleb Mihkel Maripuu näitust «Alterix» kui lahendust kaasaegse keerukuse navigeerimisele. Kriitik leiab, et näituse varjundlik sõnum pakub nauditavat ja kasvutõugu arusaamatust, mis erinevalt kaasaegse elu rõhumisest jätab positiivse järelkõla.

Kunstikriitika käsitleb omaaegseid probleeme tihti läbi näituste e – ja Mihkel Maripuu näitus «Alterix» pole erand. Kriitik tõstatab globaalse häiringu teema, kus universum tundub jäetud segadusesse ja selguse puudumine on justkui normaliseerunud seisund.

Maipuu teos pakub aga erandlikku ligipääsu sellele arusaamatusele. Erinevalt igapäevaste stressorite raskest survestamisest loob näitus produktiivse ja nauditava ärevuse, mis kutsub vaatajat kaasalvõtjaks asemel domineerimise objektiks.

Kunsti väärtus süveneb selles, et ta suudab pakendada komplekssust nii, et see muutub vastuvõetavaks ja isegi inspireerivaks. Kriitik toob välja, et selline kogemus lahutab vaataja minevikus ja olehetkuses, pakkudes vaimule puhkust kaasaja infobombardeerimisest.

Ultimatiivse tulemusena näeb kriitik näitust kui varjust, milleks üksmeelselt räägitud pessimismi vastu. Teos kinnitab, et kunsti jõud peitub võimes muuta kahtlus ja segadus neuromaastikuks, kuhu inimene tahtlikult naasmisi on valmis tegema.