Kuidas katastroofid maailma muudavad?

Tallinna Ülikooli professor Julia Kuznetski arutleb, kuidas suurkatastroofi korral seisab ühiskond valiku ees: kas vastata hirmu ja konkurentsiga või koostöö ja üksteisest hoolitamisega. Tema sõnul määravad inimesed ise, millised väärtused jäävad alles.

Katastroofid on inimkonna ajaloos alati olnud kriitilisteks hetkedeks, mis paljastasid ühiskonna tegelikud väärtused ja eetilised prioriteedid. Tallinna Ülikooli anglistika professor Julia Kuznetski käsitleb selles arvamuses fundamentaalset küsimust: milline maailm jääb alles pärast suurt kriisi?

Professori järgi pole katastroofid pelgalt füüsilised sündmused, vaid transformatiivsed momendid, mis sunnitakse inimkonda valiku ees. Oluline pole mitte kriiside vältimine – seda on võimatu – vaid see, kuidas me neile reageerime. Kas langeme paanikasse, isoleeritakse ja konkureerime, või leiame ühisele ellujäämisele ja üksteise toetamisele rajatud lahendused?

Kuznetski rõhutab, et humanitaarsed kriisid paljastasid ühiskonna paremaid külgi – näiteks solidaarsust, ohverdamise valmidust ja ühise eesmärgi leidmist. Samal ajal näitasid need ka hirmu ja omakasupüüdlikkust. Maailm, mis jääb alles pärast järgmist suurt katastroofi, sõltub otseselt sellest, milliseid valikuid inimesed teevad praegu ja kriisil ajakirjanduse, poliitikakujundajate ning ühiskonna liikmete tegevuses.

Teisest küljest teadvustab professor, et katastroofist taastumine ei ole lineaarne protsess. See nõuab pikaajaline nägemust, moraalset julgust ja kollektiivset vastutust. Küsimus pole niivõrd selles, kas me katastroofist väljume, vaid selles, millise väärtusesüsteemi ja ühiskonnakorraldusega me sellest väljume.