Kas politsei saaks kiiremal korral elu päästa?

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ülle Ernits väidab, et kehtiv seadus piirab politsenikke esmaabi andmisel, kuigi nad sageli jõuavad õnnetuste sündmuskohale esimesena. Artiklis arutletakse, kuidas seadusandlus võiks ära kasutada politseinike potentsiaali kriitilistes olukordades elud päästa.

Kriitilised esimesed minutid pärast tõsist õnnetust või vägivaldset rünnakut määravad sageli inimese saatuse. Tegelikult saabuvad politseepataljonid kannatanute juurde enne kiirabi meeskonda, kuid praegune õigusraamistik ei võimalda neil oma teadmisi ja võimekust maksimaalselt kasutada, et inimsarvusid päästa.

Reaalsuses toimub liiga sageli olukord, kus politseinikud seisavad abitu olekus kannatanu kõrval, sest seadus ei anna neile selget mandaati kiiresti elu päästmiseks vajalike sammudega tegelda. See seisund on paradoksaalne – riik varustavad politsei- ja julgeolekuorganisatsiooni keerukate konfliktide lahendamiseks, kuid keeldub neilt lihtsamat õigust anda kannatanute elundeid kaitsta.

Ülle Ernits, kellel on tervisehariduse juhina sügav arusaam meditsiinilisest praktikast ja seadusandlusest, rõhutab, et muudatus ei nõua radikaalseid reforme. Seadusmuudatused, mis võimaldaksid politseinikel anda treeningu saanud esmaabiabi, võiksid paljud elusid päästa ilma oluliste ressursside lisamise või bürokraatia paisutamiseta.

Arutelu tõstatab laiemaid küsimusi riigi vastutusest ja abivalmidusest. Kui politsei on seal ja teab, kuidas aidata, miks peaks ta käed seotud olema? Seadusandlus peaks järgima tegelikkust, mitte takistama seda. Ernits kutsub üles poliitilisele dialoogile, et leida praktilised lahendused, mis ühendaksid seaduslikud piirangud ja päästmiskonnanharidusega.