Kas diplomaatia õppis Hitleri ajast õigeid õppetunde?

Märtsis 1936 marssisid Saksa väed Reinimaale ja tehti ülestunnistus, et käsk oli kätte tõmmata, kui Prantsusmaa reageeriks. Ajalooanalüütik küsib, kas tänapäev on neist sündmustest piisavalt õppinud ja kas taolised stsenaariumid võiksid korduda.

Üheksakümmend aasta pärast seda, kui Saksamaa otsustas ületada rahvusvaheliste lepingutega keelatud Reini demilitariseeritud tsooni, seisame silmitsi küsimusega, kas maailm on sellest kriitilisest ajaloohetkest piisavalt õppinud. 1936. aasta märts oli pöördepunkt, mis näitas diktatuuri julgust, diplomaatia nõrkust ja kogukondsete sammude puudumist.

Hitler rikutas Versailles' lepingut ja Locarno lepinguid, saates oma väed Reinimaale. Rahvusvahelistel vaatlejatel oli selge: käsk oli suurülemalt peatuda ja väed tagasi tõmbuda, kui Prantsusmaa vastastikuliselt liiguks. See oli ultimaatne test, mis näitas, et Saksa diktaator oli valmis riskeerima ja et Euroopa suurettevõtted polnud koordineerimata reageerimiseks valmis.

Tänapäeval korratakse sarnaseid mustreid. Võimsad osalejad katsetavad rahvusvahelist korda, ennustades, et kohesed reaktsioonid puuduvad või et vasak käsi ei tea, mida parem teeb. Diplomaatiline läbirääkimised muutuvad pikaajalisteks kassina ja hiire mängudeks, kui aga selgeid punaseid jooni ei tõmmata.

Küsimus on pole lihtsalt ajaloolises mälus, vaid meie praeguste välispoliitika otsuste tõhususes. Kas oleme targemad kui eelmised põlvkonnad? Või on meil endiselt kalduvus usinat vaikimist ja vähese koordineerimisega vastata suurte riskide võtmisele? Ajalugu annab vastuse, kui me selle kuulata suudame.