EMO peab fokuseeruma kriitilisele abile, mitte rutiini tegemisele

Arvamuse autor Kätlin Pallo käsitleb erakorralise meditsiini osakonna (EMO) ressursside tõhusamat kasutamist. Tema sõnul tuleks usaldada õdede professionaalset otsustust ka siis, kui patsiendile erakorralist abi ei osutud vajalik.

Erakorralise meditsiini osakondade koormatus on aastaid kasvavaks probleemiks olnud. Paljud patsiendid käivad EMOs väikeste kaebustega, mis oleksid lahendatavad perearsti juures või apteegis. See viib selleni, et kriitiliselt vajalikku abi ootavad patsiendid peavad ootama järjekorras.

Kätlin Pallo toob välja olulise perspektiivi: kui me usaldame õdesid hindama patsiendi seisundit ja otsustama, kes vajab kohest elupäästvat sekkumist, siis peaks sama loogika kehtima ka vastupidisel juhul. Kui hindamine näitab, et erakorralist meditsiinilist abi ei ole vaja, peaks see otsus samuti aktsepteeritud olema.

Autor viitab sellele, et praegune süsteem paneb EMO-d tegelema liigse dokumenteerimise ja rutiinitoimingutega, mis võtab ressursse tegelikult kriitiliselt vajalikult aidult. Õdede kompetents ja kliiniline otsustusvõime on midagi, mida saab paremini kasutada.

Erakorralist abi vajavate patsientide paremaks teenindamiseks tuleks lihtsustada protsesse nende jaoks, kel erakorralist abi tegelikult pole vaja. See võimaldaks EMOl keskenduda oma peamisele ülesandele - akuutsete haiguste ja vigastuste ravile.