Elektriliinidel rippuvad tossud – urban folklore või midagi enamat?

Üle elektriliinide rippuvad tossud on paljudes linnades nähtav nähtus, mis on tekitanud palju spekulatsioone nende päritolu ja tähenduse osas. Arvamused jaotuvad narkoäri salakoodidest kuni ulikate lasteni, kes tahavad oma vanu jalanõusid loominguliselt kätte saada.

Elektriliinil rippuvad tossud on muutunud üheks käegakatsutavaks linnakultuuri elemendiks – nähtus, mis pole omane üksnes Tallinnale, vaid levib ka paljudes teistes maailma linnades New Yorgist kuni Euroopa suurlinnadeni. Kuigi pealtnäha tundub tegemist lihtsalt ära visatud jalgade ja põlvega, on selle nähtuse ümber kujunenud rikkalik müütide kogu.

Üks levinud teooria omistab tossuile salakoodide tähenduse, oluliselt seotud narkoäriga. Selle hüpoteesi kohaselt märgistavad kindla värvusega või paigutusega tossud narkokaubanduse alasid või teistsuguse illegaalse tegevuse geograafiat. Selle seletuse järgi oleks tegemist avalikus ruumis toimuva salajase suhtlusega.

Teisalt pakuvad psühholoogid ja sotsioloogid alternatiivseid selgitusi. Ülikate laste spontaanne otsus visata oma kulunud jalatsid üle elektriliinil võib olla lihtsalt noorukeste impertinentsuse ja huumorimeele väljendus. Tossuide ülesvisamine võib olla seotud mingi rituaaliga, näiteks kulutusliku jalapooli märkiga või koguni noorte jõukude territoriaalse märgistamisega.

Tegelikkuses jääb enamik tossuide päritolust teadmatuseks. Osa neist võib tõeliselt pärineda narkoärist, osa lihtsalt väsimunud lapsepõlvest, mis otsis loomingulisemat viisi jalanõudest lahti saada. Fenomen jääb linnafolkloori osaks, mis jätkab uurijate ja linnakultuuri entusiiastide fantaasiat köitma.