Eksimise kunst: kuidas valesti käimisest saab seiklemise ilu

Autor jagab humoorikat isiklikku refleksiooni oma kuulsusest valesse suunda sõitmise ja navigatsiooniprobleemidega. Teksti kaudu uurib ta, kuidas aparaarse orientatsioonitunde vead võivad muutuda ootamatuteks seiklusteks ja elukogendusteks.

Märksa inimesi on neid, kes juhuslikult teele eksivad ja siis ennast naljatavalt viljastatult tunnevad. Autori puhul on see nähtus saanud midagi suuremaks – koguni maailmameistriliku staatuseni valesse suunda jõudmisel. Kui selline võimekus oleks päevakaval spordialal, oleks ta juba pikalt oma medaleid kaunistanud.

Oma valede teede loo kaudu näitab autor, kuidas miski, mis alguses tundub frustreerivana, võib pakkuda ootamatuid võimalusi ja mälestusi. Kuri suunatunne ei ole ainult miinus – see on võimekus leida seni tundmata kohti, kohtuda juhuslike inimestega ja näha elu uutest vaatenurkadest. Paljud parimad seiklused algavad ju just sellest, et inimene läheb vahejuhuslikult valele teele.

Autor ütleb, et mõnel lihtsalt juhtub selline talent. Tema jaoks pole see lihtsalt navigatsiooniprobleem, vaid midagi süvamad – ellusuhtumine, mis lubab näha tavapärastes vigades potentsiaali uuteks kogemusteks. Selles filosoofias peitub üks elu parimaid tõdesid: täiuslikult planeeritud teekond ei pruugi olla sama rikkalik kui see, kuhu viivad elu juhuslikud pöörded.