Eesti tervishoid vajab tugevat kvaliteedisüsteemi

Diana Ingerainen analüüsib, kuidas Eesti tervishoiusüsteem jääb ilma avalikest diskussioonidest Toompeal. Kriitika keskendub emotsioonidele, kuid faktipõhised lahendused jäävad tagaplaanile.

Tervishoidu ei käsitleta Eesti poliitilises arutelus piisavalt tõsiselt. Kuigi kõrvajuhatus ravijärjekordade pikkusest või arstide kritiseerimine on levinud, puudub süvaanalüüs nende probleemide põhjuste kohta. Arutelu peatub tavaliselt pinnasel, kus domineerivad emotsionaalsed väited faktilise teaduse asemel.

Paranduste tegemiseks vajalik on põhjalik ümberhindamine tervishoiusüsteemi korraldusest. Kvaliteedisüsteemi loomine nõuaks erinevate osapoolte koostööd, selget strateegia arendamist ja pikaajalist investeeringut. Ilma selgete standarditeta ja mõõtmise mehhanismideta jääb süsteem ebastabiilseks ja reaktiivseks.

Rahvastiku tervisenäitajate parandamine ja efektiivne ressursikasutamine on võimalikud vaid juhul, kui võetakse tõsiselt andmepõhised lähenemised. Iga otsus peaks olema toetatud faktidega, mitte eeldustega.

Eesti tervishoiusüsteem seisab valimise ees: kas jätkatakse praeguse korraldusega, millele on iseloomulik kriitika ilma lahenduseta, või investeeritakse süsteemsetesse reformidesse. Valiku tegemine kuulub kõigile, kes otseselt või kaudselt tervishoiust sõltuvad.