Droonioht nõuab riiklikku strateegiat, mitte ainult kaitseväe vastuseid

Arvamustükis käsitletakse Eesti droonide turvalisuse debaati, rõhutades, et küsimus pole mitte üksnes selles, miks rahu ajal droone alla ei lasta, vaid selles, kuidas riik sõjaajal pealinna, saari ja olulist infrastruktuuri kaitsta plaanib.

Eestis käiv droonidebatt on fokusseeritud liiga kitsale küsimusele. Avalikkuse ja poliitilise diskussiooni keskmes on olnud, miks rahu ajal uitdroone alla ei tulistata, kuid tegelikult on see teise järgu probleem võrreldes suuremale strateegilisele küsimusega.

Palju kriitilisem on teada, kuidas riik plaanib sõja ajal tagada oma territoriaalse tervikluse ja kaitsta olulisi sihtmärke. Pealinn Tallinn, saartes asuvad julgeolekuobjektid ja elutähtsad taristu, nagu energeetikainfrastruktuur ja sidesüsteemid, vajavad üheselt selget kaitseplaani.

See küsimus pole üksnes kaitseväe või eriotsuste piiridesse. Tegemist on riikliku strateegia ja poliitiliste otsustega, mis peavad tulema valitsusel ja Riigikogusel. Droonioht on aeg-ajalt esile kerkinud sõjalise reaalsuse näide, millele peab vastama selge ja avalik riiklik positsioon.

Poliitikal on vastutus selgitada Eesti rahvale, kuidas riik tervikuna, mitte ainult sõjaliste jõudude kaudu, neieid tulevaste ohtudega hakkama saab. See nõuab pikemaajalist plaanimist, ressursse ja ausatõdesid Eesti tegelike võimekuste kohta.