Ajalugu kui võimu instrument: Eesti välispoliitika narratiiv

Arvamuste artiklis analüüsitakse, kuidas ajalugu on muutunud võimu teostamise vahendiks ning kuidas Eesti välispoliitika seda kasutab enda positiooni tugevdamiseks rahvusvahelises järjekorras. Kirjutaja käsitleb küsimust, kuidas faktide valik ja nende siduvad narratiivid kujundavad riikide mainet ja geopoliitilisi suhteid.

Ajalugu ei ole objektiivne teaduslik distsipliin, mis oleks kasutu poliitikute jaoks. Vastupidi, ajalool on otsene seos võimu kasutamisega ja selle legitimeerimisel. Iga riik kasutab ajaloolist narratiivi, et luua enda kohast maailmas sobiv kujund ja tõstev maine.

Eesti välispoliitika ei ole selles aspektis erinev teistest riikidest. Meie diplomaatia ja poliitilised juhid on osavalt õppinud, kuidas valida ajaloolisi fakte ja neid siduvaid lugusid, et toetada Eesti positsiooni rahvusvahelises süsteemis. Sel viisil loositakse narratiive, mis justkui loomulikul viisil põhjendavad Eesti geopoliitilist seisundit ja välispoliitilisi valikuid.

Kaliningradi oblast ja laiemad Baltika-Vene suhted on klassikaline näide, kuidas ajaloolist narratiivi saab geopoliitilise strateegia teenistuses kasutada. Faktid ja nende interpretatsioon muutuvad riigiline võitlusrelvaks, kus iga pool pakub enda versioonist üles.

Küsimus pole selles, kas see on moraalselt õige või vale. Küsimus on selles, et ajalugu on reaalsus, mis kujundab tänapäeva otsuseid ja suhteid. Reeglitepõhine rahvusvaheline kord, millest räägitakse, on vaid niivõrd tugev, kuivõrd tugevad on narratiivid, mis seda toetavad. Eesti jaoks tähendab see, et ajaloolist diskursust peab jälgima ja jälgima vägagi tähelepanelikult.