1951. aastal küüditas Nõukogude Liit Siberisse tuhandeid usklikke

Nõukogude Liidus toimus 1951. aastal suuremahuline küüditamisoperatsioon, mille käigus saadeti Jehoova tunnistajad ja nendega seotud isikud läänepoolsetest liiduvabariikidest Siberisse. Operatsioon Sever oli osa Nõukogude režiimi repressiivpolitikast.

Nõukogude Liidu ajaloo üks traagilisemaid peatükke seostub 1951. aastaga, mil käivitati massiline küüditamisoperatsioon religioosse ühenduse vastu. Operatsioon Sever kandis eesmärki kõrvaldada Jehoova tunnistajad ja neile lähedased isikud Nõukogude impeeriumist, saatmisega Siberisse.

Küüditus oli osa laiemast repressiivne poliitiikast, mida Nõukogude riik rakendas kõigi režiimi vastu potentsiaalselt vastuhakkalike kogukondade suhtes. Jehoova tunnistajaid peeti eriti ohtlikuks nende rahvusvaheliste sidemete ja riiklikust kontrollraamistikust väljajäämise tõttu. Operatsioon hõlmas peamiselt Lääne-Nõukogude liiduvabariike, kuhu see usuliikumise olemasolu oli konsolideerunud.

See küüditamine jättis pika varjujoone ohvrite peredele ja mälestusele. Paljud saadikud ei naasnud kunagi oma kodudesse, ning repressiooni tagajärjed kestid põlvega. Operatsioon Sever seondub Nõukogude režiimi võitlusega usulist vabadust vastava, ning see jääb ära hoiatuseks tema ideoloogilisest jooneharjutusest.

Tänapäeval mälestatakse selle operatsiooni ohvreid kui ajaloolise õigusrikkuse ning inimõiguste rikkumise dokumentatsioonina. Eesti ajalooline mälu sisaldab mitut paralleelse repressiivne operatsiooni kohta, mil Nõukogude ametkond küüditas kodanikke ja religioosse ühenduse liikmeid välja teisele poole impeeriumit.