Ukraina konflikt selgitatud: taust, käik ja miks see Eestit puudutab

Venemaa täiemahuline sõjaline sissetung Ukrainasse algas 24. veebruaril 2022 ja on kujunenud suurimaks relvastatud konfliktiks Euroopas pärast Teist maailmasõda. Üle nelja aasta kestnud sõda on dramaatiliselt muutnud Euroopa julgeolekumaastikku ja sunnib NATO riike, sealhulgas Eestit, oma kaitsevalmidust ümber mõtestama.

Ukraina sõda on Euroopa ajaloos erandlik konflikt. Venemaa president Vladimir Putin alustusele 24. veebruaril 2022 plaanitud operatsiooni, mille eesmärk oli kiiresti vallutada Ukraina, kuid operatsioon on kasvanud pikaks ja rasutsevaks sõjaks. Nelja aasta jooksul on konflikt nõudnud kümneteid tuhandeid elusid, eemaldanud miljoneid inimesi kodudest ja muutnud fundamentaalselt Euroopa turvalisust ja geopoliitilist tasakaalu. Sõda on paljastanud ka tänapäeva sõjapidamise uusi, varem nägemata jooni, eelkõige droonitehnoloogia kesksele rollile tänapäeva lahingutest.

Konflikti juured ulatuvad kaugemale kui ühe aastakümne tagasi. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1991. aastal asus Ukraina võitlema oma iseseisvuse ja euroatlantiliste suhete eest. Siinkohal sattus Ukraina Venemaa huvisustuse ja lääne äratuntavuse vahele. 2013. aastal pöördus Ukraina president Viktor Janukovitš viimase hetkel EM-ga assotsiatsioonilepingu allkirjastamisest, mis süütis maasse Oranži revolutsiooni. Pärast Janukovitši langust võttis Venemaa kasutusele sõjalise jõu. Krimm annekteeriti 2014. aastal ja Donetski ning Luhanski oblast käidi osaliselt Venemaa kontrolli alla. Seitse aastat kestnud hybriidsõda kulmineerus 2022. aasta täiemahulise invasiooniga.

Venemaa motivatsioon on olnud mitmetahuline. Putin näeb Ukrainat ajalooliselt venelasele kuuluvate territooriumidena ja peab Ukrainat vene tsivilisatsiooni lahutamatu osana. Lääne suurendav mõju Ukrainas, eelkõige NATO laienemine Ida-Euroopas, on Kremli silmis otsene oht Venemaa turvalisusele. Putini propagandamõõnad räägivad NATO suurendamisest Venemaa piiril ja vajadusest Ukraina demilitariseerida. Tegelikkuses tundub konflikti sügavam eesmärk olla Venemaa geopoliitilise mõju taastamine Nõukogude Liidu kaotatud aladele ja lääne mõju peatamine.

Sõja käik on olnud dramatiline. Esmase Venemaa pealetungi ajal tundus, et Moskva suudab kiiret võitu. Kiievi piiramata jäi, Venemaa väed tõmbusid tagasi ja sõda muutus kulutusvõid positsioonisõjaks. Ukraina juhti Volodõmõr Zelenskõi valmisolek jääda Kiievi ja juhtida sõjategevust inspireeris maad ja tegi tast rahvusvahelise kangelase. Ukraina sai lääne kaitseabitööriistu ja jõulikumat toetust NATO ja USA-lt. Sõja edenedes on saadud silmapaistvad näited Ukraina resilientsusest ja Venemaa õhujõudude puudustest. Ukraina droonid on osutunud Venemaa relvajõudude kontrolli alt väljaspool olevatele üksustele äärmiselt tõhusaks relaks, paljastades suuri haavanud sotsiaalsetes Venemaa kriitkonna organis.

Sõjas on rakendunud kaasaegse sõjapidamise uusi meetodeid, mida kunagi varem ei ole nähtud selles mahus. Droonitehnoloogia on saanud lahingute keskmeks. Ufaa käidi strateegiliste taristute vastu, kütusehoidlate ja lennuväljadega. Ukraina on välja arendanud oma droonidega juhtimissüsteemi, mis võimaldab väiksemal võimsusest riigil tabada suuremaid sihtmärke ja põhjustada Venemaa relvajõudude materjalset ja moraalset kahju. Samas on Venemaa reageerinud kaitsemeetmetega, nagu pimestava värvimustriga sõidukite katmine, et segada droonide tajumisparandeid. Traditsioonilised relva, nagu Patrioti õhutõrjeraked, on saanud elulised, kuid Ukraina näitab, et nutika planeerimise, väikese suurusega droone ja teiseseisuaegolise koordinatsiooniga saab suuri süsteeme öösiti rünnata.

Konflikt on olnud hävitav Ukraina rahvastikule ja infrastruktuurile. Kiievi äärelinnades, Harkovi piirkonnas ja eriti Donetski ja Luhanski oblastites on linn või alevik puruks pommitatud. Bahmut, Mariupol ja teised linnad on maa pealt kustutatud. Miljonid ukrainlased on pagulaniks pääsenud, tuhanded on surnud, miljonitest rohkem on vigastada saanud. Iga päev pommitab Venemaa märke siviilasid Ukrainas tsiviilõigusi ohustades. Laste lastevahid on varjendites, pered viivivad elusid, kus sirge süda ja pidev elu on võimatu. Mutu-ukraina sõja viiendal aastal on kogu rahvus trauma, kuid jätkab võitlust vastupanu ning vastupanu jõududega.

Konflikti rahaperspektiiv on muutunud. 2022. aasta alguses arvati paljud rahvusvahelised analüütikud, et Ukraina ei suuda Venemaa vastu kaua vastu pidada. Kuid Ukraina ei liitunud ja jäi nähtavaks. Aga olenevalt pingest ja kahanud lääne rahastamisest, paistavad rahuläbirääkimised aina tõenäolisemad, kuigi mitte parajasti lähedal. Zelenskõi on kutsunud Putinit isiklikule kohtumisele sõja lõpetamiseks, kuid Kremli positsioon jääb siiani kompromissimatuks. USA eesistuja Donald Trump on väitnud, et saaks konflikti kiiresti lõpetada, kuid konkreetsed ettepanekud puuduvad. Lääne riigid, eelkõige Prantsumaa, Saksamaa ja Suurbritannia, uurivad diplomaatilisi võimalusi rahuleppe saavutamiseks.

Eesti ja teised NATO idatiivas asuvad riigid on Ukraina sõja tõttu drastiliselt oma kaitsepolitiikat muutnud. Sõda on paljastanud Venemaa võimet ja tahet kasutada sõjalist jõudu oma naabritele pealeasumiseks. Baltimaad, eriti Eesti, on ajalooliselt ohustatud Venemaa ekspansioonist. NATO liikmelisus on saanud kriitiline, kuigi ka see on teatud moel küsitav, kuna NATO artikkel viis kohustab kaitsma kõik liikmesriigid, kuid sõjalist garantiid pole praktiilises plaanis tehtud. Eesti on suurendanud kaitsekulutusi, arendanud droonide tõrjumise süsteeme ja intensiivistanud relvajõudude väljaõpet. Ukraina sõda on parandanud NATO liitlaste kooshoidu Ida-Euroopal ja tootnud järedale majanduslikke piiranguid Venemaa vastu, kuid pika perspektiiviga julgeolekunäljandus jääb terav.

Konflikti tuleviku väljavaated on määramatu. Sõda võib jätkuda aastaid, rahuprotsess võib alata käesoleva aasta jooksul või vahemaast seisata. Putini režiimi hädast keegi on spekuleerinud, et Venemaa eliit võib tema ümber hakata tumma muutuma, kui sõda jätkub ja majanduslik kulum sügveneb. Ukraina vastupanu ja lääne toetus on aga muutnud sõja ennustamist raskeks. Sõja lõpp sõltub paljudest teguritest: lääne rahastamise jätkumisest, Ukraina võimest toota sõjavarustust, Venemaa võimest mobiliseerida enam ressursse, rahvusvaheliste diplomaatiliste pingutuste tulemuste ja võimalusest, et konflikt laiendub piirkonda väljaspool Ukrainat. Kõikidel neil stsenaariumitel on Eestile ja kogu lääne turvalisusele kaugelduv mõju.