Ukraina konflikt selgitatud: taust, käik ja miks see Eestit puudutab

Venemaa täiemahuline sõjaline sissetung Ukrainasse algas 24. veebruaril 2022 ja on kujunenud suurimaks relvastatud konfliktiks Euroopas pärast Teist maailmasõda. Üle nelja aasta kestnud sõda on dramaatiliselt muutnud Euroopa julgeolekumaastikku ja sundinud NATO riike, sealhulgas Eestit, oma kaitsevalmidust ümber mõtestama.

Ukraina konflikti juured ulatuvad kaugemale kui praegune sõda. Venemaa ja Ukraina omavahelised suhted on olnud pingelised pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Pöördepunkt tuli 2013. aastal, kui Ukraina president Viktor Janukovõtš loobus Euroopa Liiduga liitumisleppest ja pöördus Venemaa poole. See kutsus esile Maidan-protestid, mille käigus sai hukkuda üle saja inimese. Aasta hiljem annekteeris Venemaa Krimmi ja toetas separatiste Donetski ja Luhanski oblastites, alustades nii-öelda "hübriidsõda". Venemaa president Vladimir Putin ei tunnustanud kunagi Ukraina suveräänsust ja poliitilise orientatsiooni valikut läände poole.

24. veebruaril 2022 algas täiemahuline sissetung. Venemaa ründas Ukrainat põhjust, lõunast ja idast, planeerides kiiresti võita ja Kiievi valitsuse kukutada. Plaani kutsuti "kolme päevaks" sõjaks. Kuid Ukraina sõjavägi ja president Volodõmõr Zelenskõi jäid riigis ja käitusid ootamatult tugevalt. Venemaa pidi taanduma Kiievi piirkonnast ja keskendumisel Ida-Ukrainale. Sõda muutus pikaajaliste positsioonilahingute sõjaks, mille käigus on kandiliselt kannatanud tsiviilisikud ja sõdurid. Praegu on sõda käinud üle 1560 päeva ja lahingud jätkuvad peamiselt Ida-Ukrainas.

Konflikt on pannud proovile kaasaegse sõjatehnoloogia ja taktika. Ukraina kasutab laialdaselt droone, nii rindel kui ka Venemaa territooriumi sügavale sisenedes, tekitades Kremlis paanikat ja ohustades Venemaa energiainfrastruktuuri ning kaitseettevõtteid. Venemaa vastukajaks on arendanud kaitse ja kasutab oma õhurindeid ning ballistilisi rakette Ukraina linnade vastu. Droonisõda on saanud tämä konflikti tunnuseks ja mõjutab lahingu arengut otseselt.

Sõja majanduslikud tagajärjed on Venemaale suured. Venemaa valitsusametnikud ja rahandusasutusel juhtide hoiatused Putinile näitavad, et sõjakulutused ületavad riigi eelarve võimekust. Sanktsioonid, naftahinna langused ja maksude suurendamine ei suuda eelarveaugust täita. Samal ajal kärsib Venemaa majandus strukturaalselt: töötajate puudus rindel ja droonivabrikutes, inflatsiooni kõrgus ja investeeringute vähenemine välismaalt.

Ukraina seisund on samuti rastuv. Riik on pidanud mobiliseerima üle kahe miljoni inimese sõjaväes, linnad on hävinud ja kuni 5000 inimest omab igapäevaseid vigastusi. Siiski pole Ukraina andnud alla. President Zelenskõi on jäänud riigis ja pidanud diplomaatilisi kontakte rahuleppe lõpptulemuse saamiseks. Sel nädalal pidas ta kohtumisi Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa juhtidega ning USA esindajatega, otsides tee rahuläbirääkimistele.

Eesti ja teised Lääne-Euroopa riigid tunnevad konflikti otseselt. Ukraina drooniründed Venemaa tagalasihtmärkidele võivad ohustada naabermaid ja Eesti õhuruumi. Sõda on muutnud NATO idatiivaisse riikidesse suhtumisel - nüüd nõutakse suuremaid kaitsekulutusi ja suuremaid USA kohalolemust. Eesti on suurendanud relvastamist ja koostöö NATO-ga, teades, et Venemaa võib kunagi käivitada sarnased sammud.

Rahuprotsessi tulevikust pole veel selgust. USA välisminister ütles, et militaarset lahendust ei nähta, Venemaa ja Ukraina juhid räägivad kompromisside võimalikkusest, kuid praktikas jätkuvad lahingud. Kremli kontroll on hakanud nõrgenema nii rindel kui ka infosõjas, kuid diktaatori sõjatahe näib muutumatu. Sõja lõpp on ette näha alles siis, kui üks pool saavutab strateegilise eesmärgi või partnerid sundivad kompromissile.