Looduskaitse peaks olema poliitikas prioriteet

Looduskaitsjad Farištamo Eller, Kaia Konsap ja Piret Räni kritiseerivad otsustajate suhtumist loodusekaitsesse, väites, et loomulik empaatia ja nõrgemate kaitse märgitakse sageli nõrkusena. Nad küsivad, miks elu kaitsmine vajavat majanduslikke õigustusi.

Kaasaegses ühiskonnas räägitakse hoolimisest kui väärtusest, mida mainitakse riiklike arenguplaanide ja poliitiliste kõnedega. Kuid praktikas näivad mõned juhid käsitavat looduskaitse ja nõrgemate kaitsmist nõrkusena, mitte tugevusena. See paradoks seab kahtluse alla, kuidas tegelikkuses väärtustame me loodust ja selle hüvesid.

Looduskaitsjate arvates on tekkinud problemaatiline trend, kus igasugust loodusekaitse meetme kaitset nõutakse majanduslikul õigustusel. Exceli tabelid, keerulised maatriksiid ja majanduskasvu prognoosid on muutunud primaarseks raamistikuks, mille kaudu hinnatakse isegi lihtsat elu kaitsva tegevuse väärtust. Selline lähenemine vähendab loodusekaitse moraalsed aspektid üksnes numbriliseks arvutuseks.

Kasvavate linnupoegade kaitsmine on konkreetne näide, kuidas loomulik empaatia võib otsustajate ringkonnas määratlemata ja kritiseeritavana tunduda. Inimesed üldiselt soovivad, et lindude järgmine põlvkond saaks elada, aga ametlikes otsustuste juures küsitakse, millised on selle "ökonoomilised kulud". Ferištamo Eller, Kaia Konsap ja Piret Räni ütlevad, et see lähenemine pöördab prioriteedid pahupidi.

Looduskaitse peab olema seotud põhiliste eetiliste väärtustega, mitte ainult majandusarvutustega. Ühiskond, mis loeb jookseb majanduse kasvuks aga unustab looduse kaitsva empaatia, võib kaotada midagi olulist, enese moraalsuse ja loodusest sõltuvuse mõistmise. Õiglane otsuste tegemine peaks arvestama nii majandusega kui ka meie vastutusega tulevaste põlvkondade ees.