Hawkingi printsiip: elu kannab paremini, kui ootused tegelikkusega sobivad

Arvamuskiri käsitleb vaimse tervise kriisi ja inimeste maailmapildi kokkuvarisemise teemat. Autor argumenteerib, et elu muutub paremaks ja õnnelikumaks, kui me kohandame oma sisemised ootused tegelikkusega.

Vaimse tervise kriis, mis käib üle modernse ühiskonna, peegeldab süvamat probleemi: inimeste eeldused ja reaalsus ei ole kooskõlas. Pikka aega elasime vaikimisi usust, et maailm on üldjoontes heatahtlik, et kõigel on mingi sügavam mõte ja et elu läheb ajutiste raskuste kiuste paremaks. Need eeldused andisid meile turvalisuse tunnetuse ja julgust edasi liikuda.

Kui aga tegelikkus nende ootustega otsa ei saa, tekib suur rahutus ja pettumus. Hawkingi printsiibi kohaselt peaks me selle asemel, et pahandada tegelikkuse üle, kohandama oma ootusi. See ei tähenda käbistumist ega unistuste loobumist, vaid teadlikku ja nutikat vaatepunkti muutmist. Tõde on see, et elu on keerulisem ja vähem määratletav, kui me õpetatud oleme.

Onnelikkus tuleneb sageli sellest, kui me loobume absoluuttsetest garantiidest ja õpime hindama väiksemaid hetki ning saavutusi. Maailm ei ole heatahtlik ega pahamainelik, see lihtsalt on. Meie väärtus ei peagi olema iseenesestmõistetav ega külgetõmmatud; see luuakse läbi meie tegude ja valikute.

See vaatepunkt võib alguses tunduda deprimeerivana, kuid tegelikult on see vabastav. Kui me loobume illusoorsetest garantiidest, saame tõeliselt elada ja otsustada, mis on meile tähenduslik. Vaimne tervis paraneb, kui ootused muutuvad realistlikumaks ja me õpime väärtustama tegelikku elu, mitte seda, mida olime ette kujutanud.