Eesti vajab pikaajalist visiooni: kuhu me tegelikult purjetada tahame?

Sotsiaalteadlased Erik Terk, Mati Heidmets ja Marju Lauristin kirjutavad, et Eesti riigijuhtimine ei saa piirduda üksnes päevapoliitikaga. Kiiresti muutuvas maailmas on vajalik laiem ühiskondlik kokkulepe tuleviku suunast, mis ühendaks teadmised, kogemused ja kodanike hääle.

Eesti sotsiaalteadlased Erik Terk, Mati Heidmets ja Marju Lauristin on tõstatanud olulise küsimuse: kas Eesti riigijuhtimine on piisavalt tulevikukindel? Nende hinnangul ei piisa keerukas ja pidevas muutuses maailmas pelgalt jooksvate poliitiliste otsuste tegemisest, riigil peab olema selge ja ühiselt kokku lepitud suund.

Kolme silmapaistva ühiskonnateadlase sõnul vajab Eesti laiemat ühiskondlikku visiooni selle kohta, millist tulevikku me soovime kujundada. Selle visiooni loomine ei peaks olema ainult poliitikute pärusmaa, sinna tuleks kaasata nii ekspertide teadmised, praktikute kogemused kui ka kodanike hääl.

Vana meremehetarkus ütleb, et sellele, kes ei tea, kuhu purjetada, ei puhu kunagi pärituul. See pilt sobib hästi Eesti praegusele olukorrale: ilma selge sihtpunktita on raske langetada järjepidevaid ja tarka strateegiat kandvaid otsuseid. Kiiresti muutuv geopoliitiline keskkond, tehnoloogilised murrangud ja ühiskondlikud väljakutsed nõuavad pikaajalist mõtlemist, mitte ainult kvartali- või valitsusperioodipõhist planeerimist.

Terk, Heidmets ja Lauristin rõhutavad, et ühiskondliku kokkuleppe saavutamine on küll aeganõudev protsess, kuid ilma selleta jääb igasugusel strateegilisel planeerimisel tugev alus puudu. Just siit tuleneb nende üleskutse alustada laiemat dialoogi selle üle, milline peaks olema Eesti 10-20 aasta pärast ja milliseid valikuid tuleb selleks täna teha.